Erinevus kapitalismi ja libertarismi vahel

Sissejuhatus

Mõiste libertarism kirjeldab sisuliselt poliitilist süsteemi, milles valitsus seab prioriteediks inimese õiguse omada vara ja vabadust (Takala, 2007). Mõiste kapitalism, teisalt kirjeldab majandussüsteemi, milles seatakse esmatähtsaks vara eraomanduses tööstustoodetega kauplemine vabaturul (Klein, 2007). Libertarismi ja kapitalismi teooriad esitati esmakordselt 17th ja 18th sajandite Euroopas (Takala, 2007).

See periood, mida iseloomustas ka industrialiseerimine erinevates Euroopa rahvastes, tooks kaasa kodanike õiguste suurendamise, kelle elu muutis masstootmise leiutis kiiresti. Libertarismi ja kapitalismi vahel on tehtud võrdlusi, kuna need teooriad toetavad nii inimõiguste säilimist kui ka tavakodaniku õigust oma vara ja elu kaitsmisele riigi poolt (Takala, 2007). Kapitalismi tegeliku mõju avaldumine viimase viie aastakümne jooksul tõestab siiski, et nende kahe teooria vahel on märkimisväärsed praktilised erinevused.

Erinevused kapitalismi ja libertarismi vahel

Esiteks on libertarianism poliitiline teooria, mis väidab, et erakodanikel on individuaalsed õigused, samas kui kapitalism on majandusteooria, mis kinnitab eraettevõtluse ja omandiõiguse kaitsmise olulisust vabaturu arengu soodustamiseks ja kapitali suurendamiseks. Peamine erinevus nende kahe teooria vahel on aga seotud poliitiliste ja majanduslike struktuuridega, mis ühiskonnas nende praktika tulemusena tekivad. Libertaari seadused edendavad kõigi inimeste õigusi saavutada oma ametialased ja isiklikud eesmärgid tingimusel, et nad ei riku teiste õigusi. Teoreetiliselt näib kapitalism sama kontseptsiooni toetavat.

Praktikas saavutab kapitalism aga vastupidise liberaalse seaduse edendatavaga. Igas kapitalismi rakendavas riigis antakse kodanikele õigus omandada vahetatavaid kaupu, näiteks raha või isegi vara (Klein, 2007). See innustab jõukaid omanikke mitmekesistuma mitmesse majandusharusse, otsima odavamat toorainet ja koguni vähendama palku, püüdes saada rohkem kasumit. See rikub loomulikult töötajate õigusi. Juriidilises mõttes eelistab kapitalism objektiivseid seadusi kodanike õiguste ees. Krooniline kapitalism on tänapäeval paljudes riikides levinud tänu pühendumusele, mida ettevõtted näitavad oma aktsionäridele isegi siis, kui nende tegevus mõjutab negatiivselt ümbritsevat kogukonda või isegi ettevõtte töötajaid (Kang, 2002).

On ebatäpne väita, et kapitalism, nagu ka libertarism, põhineb üksikisiku õiguste edendamisel, kuna tänapäevane kapitalism on tõestanud, et vabaturukaubandusest saavad kõige rohkem kasu aktsionärid, näiteks ettevõtete juhid, mitte tavakodanikud. Karl Marx kinnitas, et kapitalistlik kasum on sisuliselt inimjõu varguse abil loodud lisaväärtus (Kang, 2002). Kuigi see ei pruugi kõigil juhtudel tingimata olla täpne, on ilmne, et kapitalistid seisavad silmitsi raskete valikutega, kas säilitada austust üksikisiku õiguste vastu või saavutada ettevõtte eesmärgid teiste kulul (Takala, 2007)..

Vastupidiselt kapitalistidele, ei sea libertaarid rikkamate inimeste vajadusi ja soove tähtsuse järjekorda ega kaitse valitsussüsteeme, mis võisid olla loodud nende kapriiside tagamiseks. Libertarism toetab turgu, kus kõigile kodanikele, olgu need rikkad või vaesed, antakse võrdsed võimalused turul osalemiseks, müües teenuseid või tooteid. Samuti loobuvad libertaarid valitsuse sekkumise toetamisest turul, sest see toob sageli kaasa selle, et suured ettevõtted saavad tänu oma panusele valitsusse arvukalt eeliseid.

Järeldus

Peamine erinevus kapitalismi ja libertarismi vahel on seotud kodanike õiguste rakendamisega. Ehkki mõlemad need teooriad toetavad kõigi inimeste õigusi omada omandit ja osaleda võrdsetel alustel turuoperatsioonides, ei toeta kapitalism seda faktiliselt. Kapitalismi loodud tingimused kalduvad toetama korporatiivsete organisatsioonide arengut, mis rõhuvad elanikkonnale suurema kasumi teenimiseks..